Jag är Timmo och jag kommer från estland!

Maabusin siis mõned päevad tagasi Rootsi, Stockholmi. Linn on ilus, puhas ja organiseeritud. Inimesed muhelevad tänaval ning on kuidagi mõnus, soe ja augustine ilm. Elan ise äärelinnas (kuskil 16 kmi T Centralenist). 20 minutit kiirrongiga kesklinna. Rajoon pidi olema hea ja rahulik kuigi autosid ei soovitata parkida sinna, kus pole vastavat märgistust. Sellisel juhul hommikul ärgates on 50/50 võimalus, kas autol on sisse löödud aknad või on auto väikestes hõõguvates leekides. Just for fun. Siin pidid olema nö kohalikud paar kampa, kes oma vahel konkureerivad, aga teisi nad ei torgi (fingers grossed). Ehk siis tavaline on see, et need samad kamba liikmed käivad kohalikus baaris kuulivestidega. Ei ole pusasid ega muid H&M'i rõivaid vaid hoopistükki kuulukindlad riided - fabulous! Mingi kambaliige oli just kähmluse käigus hiljuti kuuli jalga saanud...või kõrri, kes seda teab...Õnneks see baar on siit üpris kaugel. Tegelikult asi pole sugugi nii hull kui just kirjeldasin, väga rahulik kant on ja kohalike käest uurides sain teada, et see pidi olema väga hea hinnaga saadud elamine ja väga normaalne rajoon. Seega kõik on vahva ja tore.Viimaste päevade jooksul on päris palju maha kõnnitud. Suure tõenäosusega minu mõned lisakilod asenduvad jalalihastega ning väike ujumisrõngas kaob vöölt biitsepsisse. Esimesel päeval käisin linnaga tutvumas. Tegin endale sõidukaardi, telefoni numbri ja samuti ka väikse poeskäigu. Toidupoes läks paar koti täit süüa maksma kuskil 20 euri kanti ehk siis tegelikult pole siinsed hinnad üldse nii jubedad. Ainult sai maksab 3-4 euri... samas lihatooted on kohati odavamad kui meil. Sealjuures ka lambaliha. Alkoholi hindadest ei hakka rääkimagi ning kaasa varutud suitsud seisavad sahtlis nagu piibel.Eile käisin siis asjalikumat poolt ajamas, ehk käisin töötukassas ja viisin osadesse kangapoodidesse oma cv'd. Töötukassa oli...imelik. Kogu vestlus töötaja ja minu vahel oli pingeline ja piinlik. Alustades sellest, et ta ei teadnud kus asub Eesti. Mina siis suurte silmadega ja kurguni nööbitud triiksärgiga hakkasin pihta "I'm coming from Estonia and I moved here to find a job and be part of the swedish jobmarket and part of the Stockholm. Im willing to give 100% from myself and hopefully you can help me." Ainuke vastus, mis tema suust tuli, oli lihtne ja lühike "Why???" ja tühi pilk nagu mul oleks 3 silma, sea nina ja 1 käsi. Aga nagu ikka, ei olnud lõpuks asi sugugi nii hull, taotlesin endale ajutise isikukoodi, millega hakkavad nad mulle koostama tegevusplaani kuidas leida töö, seniks aga soovitas ta käia ukselt uksele ja pakkuda oma cv'sid nagu Jehoova tunnistajad oma ajakirju (mis oli tegelt ka minu algne plaan). Seega peale töötukassat hakkasingi otsima erinevaid poode ning asutusi, kuhu oma cv'sid anda. Peab tunnistama, et Rootsis on klienditeenindus nii kõrgel tasemel, et isegi mina jäin nende siirust uskuma. Andes oma cv edasi tuli alati reaktsioon "How sweet, I'll put it there where i can see it later" ja paneb kuhugi ajakirjade vahele sahtlisse, kus seisab a.la õunasüda ja ja muu kraam(see üks sahtel, mis on täis kõike seda, mida vaja ei ole) ja annab e-maili kuhu kirjutada (ehk kõige mugavam viis saata minema). Aga olgem ausad, südikus viib võiduni ning olen siiski entusiastlik. Täna printisin välja 30 cv'd koos motivatsiooni kirjaga ning kavatsen need esmaspäeval laiali jagada. Arvestades, et Stockholmi rahvaarv koos äärelinnadega on suht sama, mis terve Eesti peale kokku, siis on ka rohkem tööd vaja teha, et end tööle saada.Kõik on super ja positiivne ning kindlasti varsti kirjutan taas oma seiklustest.    Seniks Vi ses!

Kajakas!

Nii, vahepeal teavitan, mis siis Timmo vabrikus toimunud on - mitte sittagi!!! Okei, tegelt asi pole nii depressiivne. Üldiselt olen päris tubli olnud arvestades tavapärast tempot ja ajaplaneeringut. Teinud olen siis lõikeid, tellimustöid, padjapüüre, passi kaante katted ja jätkanud vana pintsakut, mis välja lõigatult vedeles kapis.
Alustan siis eelmisest nädalast, kus hõikasin, et overlok(äärestusmasin, teeb siis õmblusi, mis on t-särgil, pusadel, ja muudel ilma voodrita toodetel) töötab. HA-HA-HA, masin otsustas siiski tõrkuma hakata ja toimus tööseisak. Sain küll teha lõikeid ja lõigata välja pusasid ning tavalise masinaga kokku õmmelda. Aga selleks, et õmblused ei näeks välja nagu 6 aastase lapse tehtud nukukleidil, siis pean vist masina parandusse viima. Kuigi kõige naljakam asja puhul on see, et kui nikerdan ja üritan parandada, siis KÕIK on õige ja peaks töötama. Teen siis proovilapil katsetuse ja OPPA, isegi äärestab normaalselt ja peaks nagu funkama. Hakkan tegema siis päris tööd ja oihhh, masin ütleb üles. Enam ei õmble. Parandan siis uuesti, proovin kohe õiget asja hakata õmblema ja vops, ikka ei tööta. Alguses arvasin, et asi on nõeltes. Ostsin siis uued nõelad, viisin masina kasutusjuhendi veel poodi, et 100% õiged nõelad saaks. Need läksid esimese 30 minuti katsetamisel puruks...nice. Aga siiski proovin edasi tellitud pusasid teha. Selleks aga on vaja veidi kannatust ja aega. Ja kes veel ei tea, siis oskan üpris hästi masinaid parandada, sain kunagi maal vana Singeri masina tööle, mis oli maha kantud antiik, plus veel ühe teise masina. Samuti olen enda masinat parandanud korduvalt (mis ehk põhjustabki selle, et see koguaeg juksib???) aga vot sellest pähklist ma läbi ei hammusta, mis selle masina küljes on.
Täna siis tegin mitmekordse õmbluspäeva, et siis vähem suitsupause - rohkem tegusid. Ostsin hiljaaegu JYSKist voodipesu komplekti ja peale esimest pesu, padjapüürid olid nagu vetsupaber. Reaalselt, väikse tõmbega rebeneb igast otsast puruks ja hea, et ei plahvata veel. Otsustasin siis täna uued padjapüürid teha. Tegin koguni 5. Kolm padjapüüri tulid siis magamispatjade jaoks. Teised 2 diivanipatjadele. Kindlasti on ääretult põev teema see Padjapüüri häma, mida hetkel ajan, aga kuna olen tulemusega ülirahul, siis why not. Ühesõnaga loo moraal, JYSKi voodipesu komplektid on sitad. Ärge ostke! (homme tuleb kohtukutse raudselt)
Täna sain veel laheda idee, et teha passi kaantele ümbrise. Idee on sama, nagu koolis õpikutel ja vihikutel paberi ümberpanemine (millest pole mul halli aimugi), aga lihtsalt teha selline asi riidest ja täpsete mõõtudega. Kuna reisisõpradel kipuvad passid kuluma, siis see väike abimees päästab sellest probleemist. Aga mida mina sellest tean - kaugeim koht kus olnud olen ja suht ainsam, on Norra piiri lähedal ja seda ka joppamise peale (pluss seal kehtib kasvõi id-kaart:(, millal ma küll enda passi templi saan?). Aga tulemusega jäin rahule.
Kuna tellitud pusad sain nii kaugele kui oli võimalik ja nüüd seisab äärestusmasina taga kõik. Siis otsustasin välja kraapida vana frakk/pintsaku, mille olin mõned kuud tagasi välja lõiganud, aga polnud veel midagi edasi sellega teinud. Materjal, sellel on väga nice. Siinkohal tänan tädi Tiiut, kes kunagi selle mulle vanaema kaudu saatis. Seal pole ka äärestusmasinat vaja, sest loodetavasti suudan selle voodriga valmis teha (kui üldse teen selle valmis, sest....). Niisiis. Hakkasin seda kokku õmblema, et teha esimene proov ja vaadata kuidas ta istub. Tegin selle enda mõtõude järgi, aga ohhh ennäe. Ülehindasin ennast...õigemini alahindasin ennast. Mõned kuud tagasi kaalusin vähem ja see elukas seljas pitsitab. See pole muidugi asja kõige hullem külg. Tegin siis ilusasti varrukad ja ilusasti panin tugevduse. Proovisin selga ja näen välja nagu peksa saanud Lady Gaga. Nii, jätkasin õmblemist. Tegin tagaosa, kus peaks olema lõhik. Sain selle ka enam-vähem valmis ja ennäe. Nägin välja nagu fucking kajakas. Aga sellegipoolest loodan, et sellest saab asja, kuna tegemist on suht retro/punk stiilis kangaga ja idee kohaselt, peaksin välja nägema nagu tänapäeva Freddy Mercury.
Lõpetuseks mainin, et tegelikult pole ma nii sitahäda kui paistab, saan üpris hästi hakkama asjadega, aga lihtsalt pean jagama enamasti ebaõnnestumisi. Ehk muudab see kellegi päeva ilusamaks:D

(pildil passikaaned ja taustal pintsak/frakk, lahe materjal eks?!)

Awesome sweater is awesome!

Nii, vahelduseks mõtlesin, et õmbleks endale ka midagi. Kuna mul on haiglane fetish sviitrite ja pulloveride vastu, siis otsustasin ka endale teha. Materjalina kasutasin lycrat. Siidi kraealuseks, mis on väga nahasõbralik ja laseb õhku läbi (ergonoomika ja mugavus koos). Ehk teisisõnu, sobib suvel ja ka talvel. Hoiab soojana, aga laseb samal ajal nahal hingata. Ette tegin nöörvoltidest niiöelda kaunistuse or something...

Alustasin tegemist reedel, tegin seda tund aega ja nõel läks puruks ja laiskus võttis võimust ehk ei jaksanud poodi ka minna. Lõpuks jätkasin seda laupäeva öösel, kus Elise päästis mu hädast välja ja tõi mulle nõela, sel hetkel tegin seda kuskil 30 minutit ja pühapäeval tegin kuskil 10 mintsa ja valmis ta saigi. Ehk kokku 1 tund ja 40 minutit (seal sees olid ka suitsupausid) Ehk vihjena, kellel huvi millegi säärase vastu, siis andke julgelt teada, võin teha (tasus lepime kokku privaatselt...jah see kõlas perversselt, aga ma ei mõelnud nii).

Üldiselt võiksin hämada sellest siin aastaid, aga kuna ma tegin esimest korda endale elus midagi, millega olen rahul ja pole piinlik väljas käia. Olen endale ise eelnevalt teinud mantli, millega nägin välja nagu papagoi. Pintsaku, mis meenutas sdjuardessi jakki...just just mitte stjuuardi vaid sdjuardessi jakki. Asja iroonia on see, et sain selle eest 5 koolis. Samuti tegin veel püksid, millega nägin välja nagu liputaja, kuna lukk polnud kvaliteetne ja see hakkas jukerdama, ning tõi alati teatud piirkonna esile. Kõige toredam oli vist see, kui käisin poes süüa toomas ja mingine valisin asju pool tundi. Läksin vaikselt koju ja siis kodus avastasin...oppppaaa... lukk oli terve aeg lahti olnud. See lukk ei olnud muide väike (hea et pesu kandsin).

Järgmiseks plaanin endale püksid teha, aga eks sellest saate ka lugeda millalgi. Samuti üritan siin kollektsiooni teha ja avastasin, et pean kevadeks valmis saama ka portfoolio, aga see on omaette teema. Alati kuluks abi marjaks ära. Seega otsin inimest, kes oskaks võib-olla mulle nõu anda või juhendada.
Aga järgmise korrani. Seniks nautige pilte minu pusast.

Uue aasta tervitused lapsed!

Algatuseks soovin siis kõigile ilusat uut aastat ning kiiret pühadekilode põletamist! Kuna nüüd on pühad läbi, siis saab taas aktiivsemalt õmblemisega tegeleda, et anda teada veidi oma tegemistest ja hoida kõiki kursis. Kindlasti enamus mõtleb, et ma olen kuhugi ära kadunud ja enam ei tegele sellise hämaga nagu seda on õmblemine ja mood. You're wrong babies. Still on business.

Nimelt olen viimased postitused koguaeg kelkinud, et olen end käsile võtnud ja alustanud koguaeg millegagi, mis pole muidugi olnud vale, aga seekord ei hõisanud midagi, ennem kui mul midagi reaalselt ka valmis on. Seekord on. Kollektsioon üldpildis peaks tulema üpris graafiline ja back to the basics teemaga. Ehk see millega alustasin - must, valge, hall, karusnahk(paluks mind mitte munade ja punase värviga loopida), klassikaline mood kuid läbi seda siis oma võtme ning seda siis väljendades läbi kangatrüki, voltide, lendleva silueti ja kvaliteetsemalt kui kunagi varem. Sellest on alanud suur projekt ja kindlasti lõppeb see pauguga (mitte nilbelt paluks:D)

Loodetavasti saab see kevadeks valmis ning olen valmis seda esitlema suure uhkusega ning plaan on ka kõik müüki panna. Nii et paluks raha koguda - daddy needs new pair of shoes!!! Aga kõige rõvedam on see kui kiiresti aeg läheb. Alles oli oktoober, kus siis alustasin seda. Nüüd on jaanuar ja pole veel pooltki valmis - kaugel sellest. Seega, kes on valmis viina ja suitsu eest appi tulema - andke teada:D

(JA MUIDUGI KÕIK, KELLEL ON NEUTRAALSETES TOONIDES KANGAST - ABI KULUB ALATI ÄRA JA VÕTAN KÕIK AVASÜLI VASTU!)

Võiks veel rääkida lühidalt kogemustest seoses kangaotsimisega. Nimelt Abakhan, peaks olema ju tore pood, lai valik, kaaluangad odavad jne. Aga teenindus....Sorry aga ma pole kunagi vihanud keskealisi kibestunud naisi rohkem, kui seal poes.

Mina: "Vabandage, kas teil musta trikotaaži on?". Müüja selle peale vihasel toonil "Muidugi on! mine vaata sealt nurgast!". Selle peale ei osanud ma midagi kosta ja hakkasin siis uurima ja vaatama ja tassisin siis paar rulli müüja juurde, et ta lõikaks mulle parajad tükid. "See on ju lycra!:S Trikotaaž on seal kõrval!" ütles müüja kurja häälega. Mina seepeale siis nukralt tagasi, sest materjaliõpetus jäi koolis järelikult vajaka ning tegelikult oli mul savi mis materjaliga tegu on, aga see meeldis mulle. Hakkasin siis seal uuesti uurima, et mis kangaid seal veel on. Selle peale tuli müüja sinna kõrvale ja hakkas mulle ette laduma neid kangarulle hullult tähtsa näoga ja lõi ette ka kogemata rulli lycrat, mille peale ma pidin ütlema seda ja ise irvitasin. Lõpuks sain siis kangad valitud ja hakkasin neid tassima sinna lõike laua poole, et abivalmis veidi olla ja müüja kiskus need käest ära ja samal ajal "las ma ise, see minu töö". Kogu selle aja jooksul ei näinud ma kordagi naeratust....isegi mitte kõige väiksemat posiiivsemat suhtumist. Mille peale ei julenud ma muidugi öelda, et oleks vaja veel liimiriiet. Seda küsides nähvas uuesti, et otseloomulikult neil on seda ja, et millist ma sooviks. Hakkasin samuti uurima ja nõu küsima ja "kuidas mina saan aidata, ma ju ei tea mis tarbeks te neid asju õmblete ja mille jaoks teil on vaja seda liimiriiet..." nagu wtf? Mind ajas kogu asja puhul närvi selline vigisev hääl ja vingumine, nagu ma oleks alaealine ning prooviks suitsu ja viina osta/varastada. Teisalt Kangadžungel on hea teenindusega, valik veel suurem, aga hinnad....issand jumal nagu - 1 meeter tavalist musta velvetit 32 eurot, vaja oli 4 meetrit:) - ost jäi tegemata. Aga igatahes kui kellelgi on mingit materjali kodus, siis või osta ka, eeldatavasti saan ehk odavamalt kui poest. Suured tänud Elisele ja ta emale, kelle käest sain mitu meetrit musta šifooni (mille õmblemine on maailma kõige tüütum ja hullem tegevus - tegin väikse musta lendleva bolero - 3 PÄEVA!!!!)

Aga nüüd tõmban siin vaikselt otsad kokku. Teen end korda ja lähen Britta juurde veinitama (loe õpetajaid järgi tegema)

Kõike kõige ilusamat kõigile ja super aastat Teile!

(mina olen juba 3 jõulukilost lahti saanud)

KURAT!!! AEG ON END KÄSILE VÕTTA!

Nii, lõpuks võtan end kätte ja hakkan taas korralikult blogi kirjutama. Peab tõdema, et on suht aasta sellest kui viimati korralikult kollektsioonile pühendusin, koguaeg on olnud selline tilu-lilu selle õmblemisega, et ükspäev õmblen, 2 päeva pausi ja siis unustan ära mida õmblesin. Igatahes väheke räägin siis kuidas elanud olen:
Oli kaunis kevad, mis ei alanud sugugi ilustasti. Mõned ehk teavad, mõned ehk ei, kevadel matsin oma ema, mis tõttu looming ei ole sujunud. Olen kindlasti võõrandunud pooltest sõpradest ja lähedastest. Elasin seda aega väga raskesti üle ja miks ma seda kõike räägin - põhjus on selles, et ma ei ole seda eriliselt kellelegi rääkinud. Igatahes olin oma toas ja jõin lakkamatult veini ja muid alkohole ja ignoreerisin tervet maailma. Samal ajal muidugi sain teada, isa uuest perekonnast jne jne. ehk kirjutan kunagi hiljem sellest, kuna seda arvatavasti loeb ka mu perekond ja võimalik, et ei ole hea kui seda hetkel kirjutan.
Algas suvi - kõik päevad pidutsesin, sest arvasin, et see on kuradima äge. Proovisin meelemürke ja muud saasta, pidutsesin ja pidutsesin.
Algas sügis ja kool, lubasin end kokku võtta... ei teinud seda.
Algas talv ja kõik samaridapidi. Selletõttu kaotasin enda ümbert palju palju kalleid inimesi, aga siiralt vabandan ja loodan, et suudate mulle andestada, minu haiglase ja nõmeda käitumise. Aga ühte asja võin kinnitada, lein ei kesta ei päev, kaks, kolm ega ka mõned kuud. Minu puhul ma kardan, et ei saa sellest kunagi üle, ehk on lootust, et kõik vaibub ja läheb kergemaks, aga oma emale mõtlen ma igapäev. Aga nüüd nutulaul tehtud ja tagasi teemasse.

Nüüd luban, end kokku võtta ja seda reaalselt. Olen teinud juba mõned sammud selle poole. Tegelikult 19.märts on moeP.A.R.K. kus osalen siis tudengite voorus, selle jaoks vaja teha 2 nädalaga 4-5 komplekti riideid vähemalt, aga tean, et saan sellega hakkama, või noh, tegelt uues korteris pole mul tooli ja voodi peale õmmeldes on mulje nagu õmbleksin nukumajas:D (kohustuslik smail ka siis siia). Tegelikult oli kollektsioon ammu valmis, eks ma siin aasta aja jooksul ikka tegin midagi, aga olen pooled riided ära andnud ja ära müünud ja nüüd kui vaja on...ei ole, seega peab uued tegema. Esmatähtis asi on tool ja siis kangad. Peale selle leidsin täna üles oma vanad kavandid. Täitsa perses kui hea meel mul oli, arvasin, et olen inspiratsioonist tühjaks imetud, aga nendest sain suht palju ideid jälle. Väike restaureerimine käis ja kavatsen oma idee teoks teha, see tuleb nii kick-ass kui vähegi võimalik. Kuigi selle jaoks kulub palju närve, kangast ja energiat (väike vein ehk annab tagasi selle).
Kõige haigem on see, et see nädal on kooli viimane nädal, peale mida algab praktika. Loodan, et saan Triinu Pungitsa juurde, kuigi hirm on ka nahavahel, olgugi, et olen seda eriala 2 aastat õppinud, aga kui ta annab mulle mingise toote siis kehtib vanasõna "7 korda mõõda ja ükskord lõika". Seega jah...kellad. Eriti hirmu ajab nahka, see et Triinu on mu iidol, kes vähegi kursis tema loominguga on, teavad mida ma mõtlen. Triinu on minu jaoks võrdväärne John Galliano, Lagerfeld'i või McQueeniga. Seega kui ma midagi metsa keeran - mida juhtuda ei tohi - siis ma arvatavasti vahetan aadressi ja telefoni numbri ära. Eriti hea on see, et peale 2 aastat kooli, ei oska ma midagi teha, noh, oskan ja tahan, aga näiteks - tahtsin teha kodus kalifee püksid, koos 2 kandiga taskutega. Kui koolis tegin, tulid jumalast ilusad ja perfektsed. Kui tegin kodus, siis need nägud välja nagu kanapersed. Reaalselt. Neid oli valus vaadata. Ja kui näiteks peaksin tegema praktikal mingi jaki või teksad koos taskute ja muu pillerkaarega, siis oleks asi perses. Pean varuma palju kõneaega, et klassijuhatajale koguaeg helistada. Sama koomiline on materjali õpetus. Peame väikse kangatüki uurimisel ja selle kiudude põletamisel jagama välja matsu, kas tegemist on polüestri, viskoosi, lükra või mingi kolmanda tegelasega. Jagama välja mingid silmused, koelõngad jne. See nädal vastan järgi selle veerandi materjali, ehk kogu eelneva teksti (ei saanud käia nendes tundides, sest olin koolis(väike vabandus)). Seega täna sain koju mingi kaltsu, mille järgi pean tema päritolu, rassi ja sugu tuvastama. Kõrgem pilotaaž.
Samuti ei saa ma seekord mainimata jätta, et näärvoldid on siiski mu järgmise kollektsiooni teemas, kavatsen, teha olukorra veelgi raskemaks, ehk lisada risti korda risti nöörvoltidele veelkord nöörvoldid ja tikindite ja pärlitega seekord möllata. Samuti tuleb sisse pits. (väga palju ütlev, ma tean...) Igatahes, kes on kursis minu eelnevate hilpudega, teab mis mu stiil on, seekord jätkan oma stiili, aga sedakord kvaliteetsemalt ja vingemalt (muidugi, suuga teen suurelinna, aga käega teen sitakäkerdise).
Ahjaaa, mul on veel kass, kes ei tea...nimeks on tal Dolce (väga teemakohane nimi). Kass ajab närvi, rotib joogiklaasidest kõrsi, kraabib hommikuti nägu, et üles ajada. Kargab jalga kinni, sest arvab, et see on mänguasi. Öösiti magab näo peal, et ei saa normaalselt hingata, enamasti magab oma taguotsaga nul ninas, aga sellegi poolest on ta kuradima armas kass!!!
Seekordne postitus tuli vägagi imelik, aga ehk see on siis sissejuhatus minu järgnevatesse.

Kõike mõnusat!

XOXO (üks kõige lamedam ja haigem väljend või täheühend, millest pole siiani aru saanud...sorry)

UUS TULEKUL

Nii, mõtlesin, et oleks aeg täiendada oma blogi, sest pole seda väga väga kaua teinud, sest käin nüüdseks 2 kohaga tööl plus kool. Kes veel ei tea, töötan nüüd ka kaltsukas:D:D Moodas Kärbze's Telliskivi 57, alati saab diskäunti:D
Igatahes, nüüd algab uue kollektsiooni loomine, idee on suur, aga käed väikesed. Seekord vajan abi inimestelt, valusal teemal. Seega vast ei tasu seda siia blogida, aga eniveis, kes saab aidata musta kangaga, tulge appi! endal mul vedelevad mustad kanga-jääägid nurgas nagu kodutud, ootavad hellasid ja soojasid sõnu ning paitavat kätt, aga tõbras nagu ma olen, pole suutnud oma käsi sinna külge ajada, et neist midagi luua.

Uut postitamist ootama jäädes - Teie Timbu-Vimbu

Varsti surnud

Nii, pole blogi vist juba pool aastat täitnud, aga see pole minu süü. Kuna siider otsustas ISE minna klaviatuuri peale ja see ütles üles ja on-screen-keyboardiga polnud just kõige mugavam trükkida. Kuigi ma võiksin selles juba maailma meistri tiitlile kandideerida, aga jah...see selleks, sõrmed veelgi kiiremad ja osavamad (HAAAHAAAHAAA!)
Tegeltr jah, tahtsin kurta, et nüüd taas kooli varsti, aga sellega üpris kentsakas lugu, sest praktika lõpetamata, veel vaja 2 ainet järgi vastata ja veel tahaks koduseid õmblustöid teha, aga jah.... Tavaliselt kui kma ikka midagi alustan siis ma seda lõpule ei vii, that's me, old son of a bitch Timmo. Looming on ka veidi rappa läinud, olen samal maal kus eelomistes sissekannetes, tegelt veidike kaugemal, aga jah, ikkagi maha jäänud oma selle persega. Ehk kunagi hiljem kirjutan kui kaugel täpsemalt olen, aga seekord tahtsin uhkustada et sain klaviatuuri korda.... FUCKING HURAAAA!

okei, lõbusat augusti torme ja kena suve jätku (kõlab justkui minu müügikõne)