Tahaks endale kuuli näkku lasta....

Nii, tervitus taas. Kuna hetkel olen üpris liimist lahti ja mul on sitt tuju, siis on õige aeg blogi täiendada ja rääkida oma plaanidest ja riietest mida peaksin tegema, aga vot..ei oska ja ei tee.

Täna pidin minema kooli ja pugema ja tegema seal õppetööd, aga ennäe, ärkasin üles kell 10.21, kus esimene tund oli juba läbi ja teine alanud. Avastasin et ma ei saa ka eriti hingata, sest kõri oli paistes ja silmad ei tulnud ka lahti, sest need olid paistes. Ühesõnaga see oli kirjeldamatult mõnus ärkamine. Saatsin klassijuhatajale sõnumi, et paraku olen haige ja ei jõua kooli. Seega sulgesin silmad ja järgmine hetk mil silmad laht´i tegin, oli kell 15.10. Aeg oli üles tõusta ja mõtlesin "OHHH vähemalt saan siis terve päeva olla loominguline ja õmmelda kollektsiooni."

Esimese asjana tegin kohvi ja süütasin sigareti, mida kimusin siis köhides ja pead valutades - kõlab iseaalse ja romantilise hommikupoolikuna...tean:)

Siis tegin süüa (väga vajalikku ila ajan siin) ja siis vaatasin oma lõigete poole, uurisin veidike kangaid, lükkasin taas natuke edasi oma loometööd, selle asemel olin lihtsalt netis ja kuulasin muusikat. Siis avastasin et nüüd on küll õigeaeg midagi teha, kell tiksus 18ne poole. Tegin taas kohvi ja tirisin suitsu ja tundsin end üliproduktiivsena (ehk siis välja nägin nagu hull kunstnik, aga reaalsuses olin täielik FAIL)

Siis veetsin taas aega netis ja sõin natuke uuesti. Ja siis kell 20, võtsingi end kätte, konstrueerisin veits, muutsin lõikeid ja valisin kangaid. Kangastest saab alati kõige suurema inspiratsiooni laksu. Niisiis võtsingi kätte käärid, nööpnõelad ja kanga. Hakkasin vorpima moodi ja tundsin end mõneks hetkeks juba asjalikuna. Lõikasin välja tükid, panin kokku nööpnõeltega ja ennäe, sellest tuli nagu kleit kalevipoja emale - Lindale:) okei, hakkasin siis kokku võtma igaltpoolt ja tuli välja nagu kleit Dolly Partonile, ainult tema rinnad oleksid selle jaoks vast liiga pisikesed. Nii, siis sattusin hüsteeriasse ja läksin närvi (mida minu puhul kunagi ei juhtu) ja hakkasin siis nööpnõeltega kinnitama sealt kus juhtus ja ops - torkasin nõela kätte, siis läksin närvi ja hakkasin süüa jälle tegema. Mida rohkem ma ärritun, seda rohkem ma söön. Mida rohkem ma söön, seda vähem riideid mahub mulle selga, mida vähem riideid mulle selga mahub, seda rohkem hakkan vinguma ja ajan sellega teisi närvi. Põhimõtteliselt on tekkinud selline surnud ring, millega ajan nii end kui teisi vihale - vabandan ette.

Homme on veel mingi elumõttetu koolipäev, lühendatud tunnid, plus siis kena aktus, kus arvatavasti laulab keegi taas südantlõhestavat ballaadi armastusest. Kvaliteet aeg. Samuti kestab koolipäev kella 13ni ja ma siiralt kahtlen kas jõuan kooli, aga samas siis õpetaja arvatavasti teeks väikse vimpka ja arvaks mu koolist välja.

Ma ajan siin seosetut möla, aga hetkel tunnen end mingil määralgi kasulikuna (kirjutan blogisse kuidas ma ennast vihkan:) ).

Täna sain muidu hea uudise oma juuksurilt, Ilya, kellel on ka salong vanalinnas, pean kelkima. Ta teeb muidu minu foto shootingu jaoks soengud ja samuti ta osaleb ka Soomes ühel juuksurite konkursil, kuhu tahab saata siis pildi, kus oleksid minu tehtud riided. Ülichill. Selleks modelliks sain Sandra, kellele üks suur suur aitäh, et viitsib mässata minu värgiga.

Hetkeks tõmban otsad kokku ja lähen sööma. Loodetavasti järgmine sissekanne on siis positiivsemalt meelestatud. Kui mul oleksid päevad, siis ma oleks vist verest ammu tühjaks jooksnud.

:*